Kui jõulutunnet pole tuleb see ise tekitada. Eile käisin Annu juures piparkooke tegemas. Pean tunnistama, et neid ma teha ei oska. Kõik vormitud südamed, mis ma olin parasjagu tainast välja lõiganud, läksid ribadeks. Õnneks olid kohal Annu ja Priit, kes kahe koti tainaga valmis tegid piparkoogid (keeruline lause). Peale seda läksime 32. kümnendike päevale, mis oli suhteliselt... tore ... Vahepeal teel koju möllasime lumes jaa... lumes...lumes... Peale seda, otsustasin üksi koju minna. Kõigepealt jäin neljast kahe minutiga maha. Järgmine buss tuli 21.49. Läksin chillisin nii kaua rimis ja kui ma 21.48 bussijaama tagasi tulin, märkasin, et olin aega valesti vaadanud. Buss läks hoopis kell 21.46. Nüüd oli rimi ka kinni, minu jalad läbimärjad. Kohutav. Ma ei lähe enam mitte kunagi linna. Õhtul, kui ma lõpuks koju jõudsin ja voodisse olin end kerinud, kutsus Priit mind enda juurde. Nii ma siis läksin pidžaama väel tema juurde. Jube pikk maa. Ligikaudu 5 meetrit? ÖÖÖÄÄÄÖÖÖÕÕÕÜÜÜ... Teine kord kutsun raudselt takso ja panen teksad jalga, et vältida hommikul võõraste küsivad pilke, kuhu see tüdruk roosade pidžaamapükstega läheb!?