Minu õnneks pole ma ammu igavust tundnud. Täna hommikul tundsin, et mõnus on olla. Läksin linna, vaatasime ringi ning suundusime Annuga kinno. Avanes võimalus minna vaatama filmi nimega ...? Ei tea ikka veel, mis pealkiri oli aga see ei oma tähtsust. Olgugi, et see oli totaalselt mõeldud kanepi/joint'i/gaasi/kivi/seene sõpradele, sest sealne fantaasiamaailm on suhteliselt kirjeldamatu. Siiski, ikka veel, ei oma see tähtsust, sest peaosades olid Jude Law, Colin Farell, Heath Ledger and last but not least Johnny Depp... mmmm! Film kestis kaks tundi, jooksime nelja peale...

... ning sattsuime Luccasse. Istusime alguses koos Annu ja Elisabethiga ning tegime nostalgiat. Pärast jäime Annuga kahekesi, võtsime kaks lõhe-brokkoli pastat, ühe apelsini ning ploomi mahla ja jätkasime nostalgiaga. Kell tiksus ning meelde tulid head ajad, kui sai palju nalja tehtud ning lucca kollektiiv oli best ever! Loopisime üksteist jääga, jõime mojitodest purju, sõime tagaruumis jäätist, tellisime mäkki, rääkisime kõigest, kuulasime pärast pidu koristamishoos üle maja muusikat ning poleerisime-poleerisime-poleerisime. Mõnus oli väsinult kella 12-1 ajal öösel koju minna, sest suveöö polnud kaugeltki mitte jahe. See kõik sulas nii hästi kokku - suvi ja sealsed suveõhtud, kui on juba hämar ning Lucca suveterrass on kliente täis, kes on end mässinud mõnusalt pleedidesse, vaatavad roosat õhtust taevast ning naudivad valget veini jääga. Sealne melu ning idüll ei unune mitte kunagi. Uuh... kogu see mälestuste rada venis nii pikaks, et koju märkasime minna alles siis, kui Eike ja Brita maja sulgema hakkasid. Uksest välja minnes sadas laia lund ja tuju on ikka veel hea.

Päeval, kui me äärepealt neljast oleks maha jäänud, ütles Annu, et tänane päev ongi liiga hästi läinud... aga me ei jäänud neljast maha ning päeva jooksul ei juhtunud mitte midagi halba.