Ma kardan, et pean rahusteid sööma hakkama. Mind ajavad asjad liiga närvi. Tõsiselt! Igatahes... jah.

Eile sain ma tohutult meeldiva üllatuse osaliseks, kui Mari mulle helistas ja ütles, et tahab minuga korra kokku saada. Jumal tänatud, et me Annuga saime avatari piletid hilisele seansile, sest kõik varasemad kinokohad olid täis. Seega otsustasime vahepeal koju minna, sest avatarini oli aega neli tundi. Helistasingi Marile ja ütlesin, et ta võib minu poolt läbi hüpata. Sain talt maailma kõige armsama tassi jõuludeks. Tavaliselt hoidutakse kruuside ja mug'ide kinkimisest aga see on nii armas. Seal sees olid küpsised ja purutee ning teesõel, mis on majakujuline. Tohutult ilus, et keegigi mind koolist meeles pidas, sest viimasel ajal pole ma sinna eriti juhtunud. Lisaks oli Kaider Mari kätte andnud pühendusega raamatu teatrist, et Mari selle mulle edasi annaks. Nii tuleb veel pisar silma. Poleks uskunud, et Kaider mind niimoodi üllatada oskab. Rääkisime natuke juttu ja läksin bussi peale. Peatuses saime taaskord Annuga naerda. Peitsime üksteise jõulukinke ning tegime nägu, et ei tea absoluutselt, mis üksteisele kingime. Avatar on hea film. Esimest korda ei tundnud ma, et kolm tundi kinos istuda on pikk aeg. See mees, kes selle välja mõtles, väärib ... ma ei tea. Kogu see maailm on nii ilus ja ulmeline, mille peale on raske tulla. Peale filmi tellisime takso, sest kell oli öösel ja kui koju jõudsin, tõmbasin selga oma uue pidžaama, mis Annuška mulle kinkis ning kerisin magama.

Nüüd ärkan ja on jõuluhommik. Väljas on rõve - udune ja niiske. Lumest pole jälgegi. Kuuske mul toas pole, küünlad ei põle ning kõik magavad. Loodetavasti tuleb kusagilt uruaugust välja see jõultunne ning üllatab mind kuusepuu, valgete jõulude ja kinkidega.