Ma siin mõtlesin ja mõtlesin ja kuna mul leidub aega, et blogi kirjutada, siis tahaksin kõiki tänada, kes on suutnud mind kannatada. Inimesed saadavad sõnumeid, viisakaid sõnumeid. See on suurepärane, et suudetakse jääda kannatlikuks ja just nimelt viisakaks. Ja mitte ainult nemad, kes kirjutavad mulle sõnumeid meeldetuletustega, vaid ka need, keda ma vahete-vahel oma laiskusega alt vedanud olen. Antud juhul ma ei saa ise ka enam endast aru. Ma tahaksin saata korda nii palju aga ometigi ei taha ma seda teha. Mulle lihtsalt ei meeldi kohustused ja kardan, et see võib tulevikus osutuda suureks takistuseks ükskõik milles. Võib-olla see ongi see, mis mind on need paar nädalat, kuu vaevanud. Kardan, et hakkan tasapisi muutuma luuseriks. Jah, just, luuseriks! Jumal seda teab?! Püüan ennast kätte võtta. Isa annab mulle erinevaid võimalus midagi saavutada aga ometigi ma hiilin neist eemale. Endal hakkab ka paha. Kirjutan selle siia, et te kõik näeksite, et ma ise saan aru, mida ma valesti teen ja isegi anonüümsetes alkohoolikutes teatakse öelda, et probleemi tunnistamine on pool võitu... või midagi sinna kanti... Ahh... mina ei tea. Tahaks teha aga samas üks asi on see, mida tahan teha, teine asi on see, milles olen hea, mida oskan ja mida tehes tunnen, et olen üle keskmise. Õde ütles selle peale, et ma olevat puhkuse ära teeninud. Ütles, et las ma olla see pool aastat luuser, sest ta teab, et ülejäänud elu oskan ma olla karm mõjukas bitch, kes teab täpselt, mida elult tahta. Ärge mõistke mu üle kohut, sest tean, et inimesed on kuradima kadedad ja toovad välja pigem halva, kui tunnistavad head.

Thank god, et on olemas selline asi nagu blogi. GOD BLESS AMERICA!