Keegi idioot kusagil tegi mingi kindla reegli, et kõik peab juhtuma samaaegselt. Esimese näitena võin tuua kohe televisiooni - kõik head saated tulevad täpselt samal kella ajal erinevatelt kanalitelt. Terve päev ei tule televiisorist mitte midagi, ainult pask ja seebikad, aga kui sul on ainuüksi kaks lemmiksarja, siis nad satuvad imekombel samal ajal eetrisse. Ja mitte ainult... isegi kordused kattuvad üksteisega. Ajuvaba. Sama moodi on pidude või sünnipäevadega. Kõik nädalavahetused istud kodus ja otsid kohta, kuhu võiks minna, ent ei leia seda aga kui lõpuks, keegi kusagil, otsustas laupäeval oma sünnipäeva pidada, siis õhtujooksul helistavad sulle neli erinevat inimest ning kutsuvad vot sellel samal laupäeval sind erinevatele pidudele. Mitte, et mulle see korda läheks aga on ju nii! Tänase päeva seisuga otsustasin endale märkmiku osta, sest vastasel juhul satuvad kõik meeldivad asjad mittemäletamise pärast ühele päevale. Kui isa laupäeval ütles, et neljapäev vastu reedet sõidame Haapsallu spasse, siis mul käis isegi korra mõttest läbi, et neljapäevaks oli midagi planeeritud. Päev hiljem jõudis kohale, et pidin Priiduga teatrisse minema. Vähe sellest... reedel peab Mari oma sünnipäeva - juhei! Loodetavasti, KINDLASTI, ma jõuan sinna aga kõik muu tuleb edasi lükata, sh. autokool, kosmeetik ja ... teater? BÖÖ! 

Eile... mis ma eile tegin? Tööl käisin ja siis katsetasin ära uue söögikoha, kust ostsin kaasa sänku. Nii kaua oleme oodanud taolist kohta Eestisse, nüüd ta siis lõpuks tuli. Hiljem vaatasime isa ja emaga niisama linnas ringi ning läksime koju magama ära. Täna ärkasin kell kaheksa - jee - ja passisin niisama. Kella kümne ajal läksime Annuga randa, luitele, ja tegime pilte. Mona niisama pures mu jalga ja Annu niisama pildistas seda. Ilus ilm, pidime ära kasutama. Kodus pilte arvutisse pannes, avastasime, et fotode iso oli jube mürane - mida  iganes see ka ei tähenda. Ühesõnaga - see pidavat halb olema! Hiljem vaatasin vesistades filmi Marley ja mina. Poleks arvanud, et koerafilm võib niiviisi pisarad välja tuua. Endal ka piinlik. Hetkel ootan oma isa, kes lubas mind täna linna viia. Ma ei tea, mis me seal tegema hakkame, sest ta ei öelnud aga loodetavasti toimub midagi rabavat. Majja peaks ka minema. Järgmisest nädalast pääsen uuesti trenni ja ajan ennast rajale tagasi. 

...ja paar pilti tänasest...