No, ei saa enam mina aru, kas läheb hästi või halvasti. Kohati nagu tundub, et kõik kujuneb suurepäraselt, ümberringi on mured lahendamise lõppfaasis, lähedased on (nii klišee, kui see ka pole) õnnelikud, tunneli lõpus paistab valgus ja muu säärane poeetiline väljenduspask. Igatahes... kui olen end just sellele positiivsele lainele meelestanud, siis juhtub midagi. Kuratküll, miks ei võiks lõpuks kõik lihtsalt olla... ühtlane. Vihkan neid idiootseid tõuse ja mõõnasid. Jube!
Eile käisime vanematega nautimas itaalia toidu fenomeni rucolas. Hiljem viisime ema ööseks tööle ning meelestasin end juba õhtuseks kodu-voodi-meeleheitel-koduperenaised lainele. Kella poole kümne ajal saadeti mulle sõnum kadriorust, et takso ootab mind maja ees kümne minuti pärast. Ma ei jõudnud ära imestada, rääkimata riidesse panemisest, kui juba auto ees oli ja ühel hetkel end kadriorust Priidu ja Kristjani seltskonnast avastasin. Nad oli jube-e-e-e purjus. Mari ja Jan igatahes juba magasid ning peagi liitus nendega ka Kristjan. Kella üheteist ajal leidsin end igatahes voodist, Priidu kõrvalt. Ei, nalja sai. Minul vähemalt. Tunne oli jube spontaanne, sest noh... õhtused plaanid muutusid kardinaalselt.
Täna hommikul pidi Priit kell kaheksa kooli minema - HAHAHA - ja tema enesetunne oli - HAHAHA- . Vaeseke :( Päike igatahes paistis, õues oli kevad ning mina kutsusin endale isa järgi. Läksime sõime hommikust... algselt plaanitud reval cafe asemel bestselleris. Sõitsime niisama ringi ja hetkel on tunne, et kell on viis õhtul aagaa ei... kell on viieteist minuti pärast üks päeval. Jehuu!
Ja sõnad fenomen ning kardinaalselt on nii kunstiinimeste sõnad, et mul hakkas endalgi praegu paha, kui neid kasutasin aga pole muret... eks ma siin vaikselt viisi trügingi nende hulka.
No comments:
Post a Comment