Mõni päev tagasi lappas mu ema üht vana ajakirja, kus oli artikkel naisest, kes pakkis kokku oma kohvrid ning läks spontaanselt Kanadasse. Tal oli olemas lennupilet ning broneering hotellis kaheks ööks. Tegid juhuslikke töid. Töötas kas kokana või koristajana ning teenitud tulu kulutas mäepiletitele lumelauda sõites. Taoline elu kestis tal aasta otsa. Reisi lõpus koondas säästud kokku ning vahetult enne Eestisse tagasi tulekut, sõitis läbi Malibult, mis oli fantastiline punkt suurele seiklusele. Moraal seisnes aga selles, et me töötame selleks, et elada... mitte vastupidi! Sellest tulenes emal mõte. Väärt mõte... üle pika aja! Aasta pärast, kui laenud makstud, tõmbame Austraaliasse ära. Tuttav Lymarle sõidab aprillis Sydneysse. Kui ta on ennast seal sisse seadnud, siis miks mitte talle järele minna? Teha ettejuhtuvaid tööotsi, elada üks päev korraga ning võtta ette midagi kardinaalselt teistsugust. Eesti elabki valede põhimõtete järgi. Kaelas on hiigel majalaenud, arved, järelmaksud. Raha, mis räigelt pikkade töötundidega teenitud, läheb palgapäeval viie minutiga, sest oleme elamiseks endale kaela tõmmanud maksud, mis võib-olla, et polegi nii tähtsad kui sina ise. Ma ei leia, et midagi taolist võiks segada töö või kool või miski muu. Elame ju lõppude-lõpuks iseendale, või mis?