Hea teeninduse ja kooli sisseastumiskatsete kuu hakkab lõpuks(!!!) läbi saama. Täna on väljas lihtsalt võrrrrrrrratu ilm. Tüüpiline, klassikaline ja kõige kaunim kevad. Lõpuks, kui ma kella kolme ajal päeval otsustasin mõistuse pähe võtta ja öösärgi asemel midagi tarka selga pista, läksin Monaga välja jalutama. Jumal tänatud, et ma seda tegin, sest tänu sellele jõudis mulle kohale midagi tähtsat. Tähtsat ja ilusat...

Eile ärkasin ja olin niisama hajevil. Isa võttis mind peale, viskasime õe kinno ja läksime Raivo sünnipäevale mercadosse (nüüdsest city platz). Oijummel. Sain taaskord šampust juua. Inimesed - ärge laske mul rohkem seda saatanlikku paska juua. Tegelt ka! Ma olen sellesse liiga kiindunud. Jube! Reedel niigi läks asi liiale. Peale seda hüppasin läbi kadriorust, lasin Marile pildid arvutisse ja otsustasin kinno minna... üksi... jah! Üksi! Õnneks liitus minuga hiljem Priit. Käisime mäleta mind vaatamas. Seansi lõpuks olin pettunud. Kuidagi jube hajevil film. Palju erinevaid teemasid sisse tõmmatud ja kõige tipuks see lõpp ka veel. Hiljem õde pani mulle pähe, et tegelikult oli tegemist hea filmiga. Robert Pattinson mängis suurepäraselt ja see oli tõetruu film elust, mis ei lõppenud nagu tüüpiline ameerika armastusdraama. Peale kino tegime Priiduga rotermannile tiiru peale, läksime kadrioru parki, istusime niisama ja edasi kadriorgu, kus Mari oma pärissünnipäeva pidas. Saime jälle süüa, palju maasikaid, niisama chill ja kella kümne ajal tulin koju magama ära. Selline päev...

Ikka veel on midagi südamel ja see ei kao mitte kusagile.